MARI KAUBI cv
Sündinud 2007 Tallinnas, elab ja tegutseb Tallinnas
[email protected]
HARIDUS
2023- Pelgulinna Riigigümnaasium
2017— Sally Stuudio kunstikool
2014—2023 Kalamaja Põhikool
Sündinud 2007 Tallinnas, elab ja tegutseb Tallinnas
[email protected]
HARIDUS
2023- Pelgulinna Riigigümnaasium
2017— Sally Stuudio kunstikool
2014—2023 Kalamaja Põhikool
Kunstniku lühibiograafia
Mari Kaubi (snd 2007 Tallinnas) on kunstiõpilane, kes elab ja tegutseb Tallinnas. Ta õpib alates 2017. aastast Sally Stuudio kunstikoolis ning alates 2014. aastast Kalamaja Põhikoolis. Kaubi on osalenud erinevates kunstikooliga seotud projektides. Tema huvide alla kuuluvad kõiksugused ulmega seotud teemad, samuti on talle südamelähedaseks animatsioon.
Ta on osalenud Tervisemuuseumi näitusel "Uneversum". Hetkel õpib ta gümnaasiumis ning lõpetab Sally Stuudio 4. astet.
Autoripositsioon
Mulle meeldivad omamoodi tööd, mis pole pretensioonikad. Seda öeldes on juba raske mitte tunduda ise liialt püüdlev või snoobilik. Raske on leida nii enda kui ka teiste töödes seda tagasihoidlikkuse ning silmatorkava eripära tasakaalu, kus on näha, et kunstnikul tuleb see loomult. Kui ma selle leian, avaldab see minus sügavat rahulolu.
Kõige rohkem naudin ma ise kunsti loomekäiku. Mulle meeldib võtta ennast kokku järgmise akvarellikihi loomiseks ning planeerida järgmist, kui ka mõteteta lihtsalt luua ning lasta oma käel töötada. Protsess on minu jaoks olulisem kui tulemus. Seepärast on mul alati kiusatus jätta töö poolikuks, kuna võibolla olen juba saavutanud töö perfektsuse, mida ma ei taha enam rikkuda. Siit avaldub ka minu mugavustsoon, millest kunstnikuna võiksin püüda välja astuda. Kui töökäik oli perfektne, siis miks mossitada tulemuse pärast? Kunst on ikkagi vapustav enesearendamise viis, kus ma saan enda vigadest ning nõrkadest kohtadest õppida ning areneda.
Kõige rohkem naudin ma ise kunsti loomekäiku. Mulle meeldib võtta ennast kokku järgmise akvarellikihi loomiseks ning planeerida järgmist, kui ka mõteteta lihtsalt luua ning lasta oma käel töötada. Protsess on minu jaoks olulisem kui tulemus. Seepärast on mul alati kiusatus jätta töö poolikuks, kuna võibolla olen juba saavutanud töö perfektsuse, mida ma ei taha enam rikkuda. Siit avaldub ka minu mugavustsoon, millest kunstnikuna võiksin püüda välja astuda. Kui töökäik oli perfektne, siis miks mossitada tulemuse pärast? Kunst on ikkagi vapustav enesearendamise viis, kus ma saan enda vigadest ning nõrkadest kohtadest õppida ning areneda.